Ootusärevus

Täna tuleb tütreke, pärast kuus kuud kestnud semestrit Taanis! Kaheks kuuks suvepuhkusele. Saan teda taas kallistada! Loen mõttes tunde ja minuteid. Juba praegu võtab silma märjaks …

Pikema ühisolemise ajani sel suvel aga pean veel veidi kannatust varuma, mind ootab ees elu esimene puhkusereis, mis viib autoga Krimmi. Olen Euroopas üksjagu ringi reisinud, kuid kõik need sõidud on olnud tööreisid. Seekord siis saan keskenduda ainult iseendale. Vajan väga puhkust, täielikku eemalolekut, täielikku väljalülitumist. Läpakas jääb koju, telefonitsi vastan ainult lähedaste kõnedele. Küll aga tulevad kaasa märkmik ja pastakas. Kas ka reisikiri tuleb, näeb hiljem.

Kohtumiseni millalgi juuli teisel nädalal! Seniks kaunist suve!

Jaaniaeg

Jaanid siis selleks korraks läbi, peagi ka jõulud käes. Jaanilõkke äärde ei jõudnud, nägin neid ainult eemalt, kuid sellegipoolest oli see minu jaoks üle paljude aastate väga meeldivalt veedetud aeg. Tegin suure tiiru Eestimaale peale. Alustasin teisipäeval, suundudes Lõuna-Eestist Tallinnasse, sealt edasi Ida-Virumaale ja siis neljapäeval taas lõuna poole tagasi. Sellesse aega mahtusid kahe sünnipäeva ja mitmete pisitegemiste kõrval ka tähtis vestlus, kus mul tuli inglise keeles pikalt mitmes küsimuses oma seisukohta väljendada ja selgitada. Minu eriala on saksa keel ja oma inglise keele oskuste parandamisega hakkasin tegelema alles hiljaaegu. Vestlusel sain üsna adekvaatse pildi, analüüsisin ennast ja leidsin, et sõnavara laiendamisega tuleb mul veel tööd teha. Kuid ma saan hakkama ja ei pea enam ainult saksa keele taha pugema nagu ma senini tegin. Mul on selle üle väga hea meel ja ma olen tänulik selliste võimaluste üle ennast proovile panna ja neist eluga välja tulla.

Eile õhtul istusime veel Terjega tema õdusas grillkojas, vaatasime kaminatuld, veeretasime juttu ja sõime kooki. Peent vihma rabistas vahetevahel vastu katust vaheldumisi vähemalt mitmekümnehäälse linnulauluga. Oli hea, lahe, mugav, positiivne olemine. Terje on armas inimene, aitäh, et ta olemas on!

Aastaaruande esitamine

Veel poolteist nädalat, kuni 30. juunini on äri- ja mittetulundusorganisatsioonidel aega 2009.aasta majandusaasta aruande esitamiseks. Seekord ei saa aruannet enam esitada paberkandjal Maksu- ja Tolliametile, vaid ainult elektroonselt Äriregistrile läbi ettevõtjaportaali ehk läbi e-Äriregistri või notari vahendusel (maksab aga kenakese summa).

Muudatus on toonud kaasa suurt meelepaha vanemaealiste hulgas, aga ka nende hulgas, kes pole arvutiga päris sina-peal. Küll puuduvad ID-kaardid, küll kehtivad PIN-koodid, küll ei osata sisestada jne. jne. Sisestamise osas võib nõu küsida maakondlikust arenduskeskusest. ID ja PIN-ide osas aga tuleb pöörduda kodakondsus- ja migratsioonibüroosse. Pangas saab ka muidugi uued PIN-id, kuid seal tuleb taas rahakotti kergendada. Ja kui vanadel koodidel on lihtsalt kehtivusaeg lõppenud, on võimalik neid ka internetis uuendada portaalis www.id.ee.

Enne internetis andmete sisestamist on vaja ikka tegevusaruanne ja raamatupidamisaruanne kokku panna. Lisaks bilansile, tulemiaruandele ja rahavoogude aruandele tuleb koostada ka mitmed lisad, nagu juhatuse deklaratsioon, kui põhikiri nõuab, siis revisjonikomisjoni või audiitori aruanne, lahti kirjutada töötasud ja sihtfinantseeringud, varad ja veel palju muud. EMTAK-i koodi leidmiseks läheb otse link, sellega ei pea eelnevalt vaeva nägema. Arvuti „räägib“ sinuga, s.t. et sisseehitatud valemid arvutab ise kokku ja teatud vigade puhul annab oranži pinna peal teada, mis puudus.

Senini olen saanud kõik abivajajad suunata oma raamatupidajast kolleegi juurde. Täna proovisin ka ise üht aruannet sisestada, et asi selgeks saaks. Polnud küll teab mis keeruline, aga ka mitte väga lihtne. Aega nõuab kõvasti. Ja kuna aruannet tuleb teha ainult kord aastas, siis tõenäoliselt kulub ikka oma mitu aastat, kuni see päris selgeks saab.

Jõudu kõigile, kel veel aruanne sisestamata!

Lae värvimine 2

Hommikuvalguses, kui värv kuivanud, oli pilt mitmeid kordi kenam. Ööga oli purgi seintelt põhja valgunud veel veidi värvi ja pintsliga sain kriitilised kohad veelkord üle võõbata. Ja mida veel kogesin - soovitav on ikka pind enne värvimist igasugustest plekkidest, ka kärbeste ja sääskede poolt jäetutest puhtaks pesta, muidu võivad need värvist läbi kumada, kui just väga mitu kihti värvi ei pane.

Lae värvimine

Valgete aknapõskede kõrval tundus köögi lagi äärmiselt kole. Et see ettevõtmine nii raskeks kujuneb, ei osanud ma aimata. Bauhofist sain laevärvi nimega Mattilda (huvitav, miks just naise nimega; Ehituse ABC-s muide on ligi paarkümmend krooni odavam), veluurist värvirulli, mis oli küll teisest kaks korda kallim, kuid ei libise ning värvi aluse. Käepide, mille külge värvirull käib (ma ei tea selle õiget nime), oli mul olemas.

Teipisin hoolega piirjoone, võõpasin pintsliga torude ümbruse ja muud kohad, kuhu arvasin rulliga mitte ligi pääsevat. Kõik toimis väga hästi, rõõmustasin, kuid enneaegselt, nagu selgus. Värvirull ei püsinud käepideme küljes. Kui olin juba ei-tea-mitmendat korda laua pealt alla roninud ja rulli kukkumisest põrandale ja mujale (k.a. juuksed) pritsunud värvi ära pesnud - kui kohe tegutseda, saab veega hakkama, hiljem ei võta miski seda värvi enam ebavajalikest kohtadest maha – oli mul valida kahe võimaluse vahel. Jätta töö pooleli või hakata Mac Cayveri (sorry, ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse :)) kombel miskit välja leiutama. Otsustasin viimase kasuks. Veidike teipimist, harutamist ja veelkord teipimist ning võisin tööga jätkata.

Kes on lage värvinud, teab ise, mida see tähendab. Kes aga pole, soovitan leida kellegi, kes selle töö ära teeb. Kui just ei taha ise värvipritsmeid täis olla ja pärast ülesvahtimisest kanget kaela masseerida. Minu lagi on siiski lõpuks värvitud. Natuke laiguline, kuna lagi polnud päris sile ja eelnev heleroheline värv kumab kohati läbi. Aga ikkagi enda tehtud. Terve liiter värvi kulus ära.

Sisekaitseakadeemia lõpuaktus ja minu väike seiklus

15.lend lõpetas täna, üle 200 politsei-, piirivalve-, pääste-, vangla- ja maksuametniku said kätte bakalaureuse kraadi ja diplomid Solarise kontserdimajas Tallinnas. Parajalt suur saal, et kõiki külalisi istuma mahutada. Fuajee arvukatel monitoridel näidati küll pilti, kuid häält polnud. Vähemalt sai jälgida, kaugel programmiga ollakse. Sees ei jõudnud kogu aeg istuda, ligi kolm tundi kestis. Aktus nagu aktus ikka. Mida aeg edasi, seda vaiksemaks muutusid kõned ja segasemaks kõnelejate diktsioon. Ju nad olid ka juba väsinud. Ühtegi pärlit ei õnnestunud mul kõnedest noppida. Küll aga meeldis väga, et kogu kolledži (näit. politsei- ja piirivalvekolledž, päästekolledž) lõpetajad kamandati korraga lavale, kust nad siis pärast diplomi kättesaamist ükshaaval taas oma kohale suundusid. Suur aja kokkuhoid võrreldes sellega, kui nad oleks oma kohalt pidanud lavale tulema.

Imearmas Hanna-Liina Võsa koos politsei- ja piirivalve puhkpilliorkestriga andsid kogu üritusele jumet.

Mõtlesin korraks, et oleks võinud ju teha ka mitu aktust, kuid kuna toimus ka rektori ametiketi üleandmise tseremoonia, siis milline kolledž oleks pidanud selle au saama … Seega siiski mõistlik lahendus. Ainult kõnede arvelt oleks saanud aega kokku hoida.

Omal ajal jättis Sulev kõrgkooli viimasel aastal pooleli, seekord sai ta oma auga välja teenitud diplomi kätte. Nägin, millise põhjalikkusega ta lahendas ülesandeid ja kirjutas referaate, valmistus eksamiteks. Lasin tal rahus õppida …
Sulevi lõputöö tunnistati päästekolledži tänavuse aasta parimaks ja see hõigati ka aktusel maha. Muidugi oli tal häid abilisi, kes konsulteerisid ja parandasid, kuid põhitöö tegi ta ise ära. Olen küll juba ühed oma õnnitlused talle üle andnud, kuid siinkohal tahan veelkord väljendada oma rõõmu ja õnnitleda!

Koduteel olles nägin kõigepealt kraavipervel turnimas üht metsanotsut, kes siiski minu õnneks otsustas otsa ringi keerata ja metsa poole tagasi liduda. Nii lähedalt polegi ma varem metssiga näinud. Ja siis ühel hetkel tagasivaatepeeglisse pilku heites nägin taga sädemeid lendamas – sumbutaja oli pooleks murdunud ja tagumine pott lohises mööda asfalti. Otsustasin auto sinnapaika jätta, korjasin oma kompsud kokku ja asusin tee äärde hääletama. Heledas minikleidis õhtul kell 11 hääletamine ajas mind tohutult naerma, kuigi situatsioon ise oli kurvavõitu. Polnud ma ju arvestanud sumbutaja remondi kuluga ja teiseks polnud ma enam aastaid hääletanud, eriti veel sellisel kellaajal. Igatahes pidas kohe esimene auto kinni (selgus, et endine õpilane – näed, milleks on õpetaja amet hea!) ja minu autole anti esmaabi ehk siis mööda maad lohisenud osa lihtsalt eemaldati auto küljest. Sain vähemalt koduni ära sõita. Hommikul vara siis töökotta.

Aja kulg

Aja kulgu märkad laste kasvamisest. Viis ja pool kuud on juba saanud Kedy Lota tulekust. Juba on tal kaks hammast suus. Kui panna ta selili, siis silmapilk on ta juba kõhuli. Üksi voodi peale jätmine ei tule kõne allagi. Juba üritab ennast ka ise istuli ajada. Vankri küljes olevat jänest oskab musitseerima tõmmata, kui tema meelest liiga vaikne on. Lota võib pikalt üksi oma asjadega mängida. Kui aga kedagi silmapiiril pole, suundub kõrvaltuppa otsima. Ja miskipärast köidavad reklaamid tähelepanu. Tõenäoliselt on tunnusmuusikad oma korduse tõttu tuttavaks saanud.

Kohtume mõned korrad nädalas. Vahel ka sagedamini, vahel harvemini. Nii kuidas minul mahti on. Südames on soe, kui tal suu mind nähes naeratusest lausa kõrvuni venib. Mulle meeldib kuulata tema kilkamist ja jutustamist, millest me täiskasvanuna mitte mõhkugi ei taipa. Veel pool aastat ja siis tulevad juba „meiekeelsed“ sõnad. Olen kindel, et aasta pärast kuuleb lauseid tema suust, nagu issi Martinil omal ajal.

Lotal on iseloomu. Ja tahtejõudu. Kui miski ikka ei meeldi (tühi kõht, üleväsimus või vajadus mähet vahetada), annab ta sellest valjuhäälselt ja järjekindlalt teada, kuni probleem lahendatakse. Muidu on ta rõõmsameelne ja heatujuline. Emme Virgelt päritud suured tumedad silmad vaatavad uudishimulikult ringi. Suure venna Kristoferiga hoolivad teineteisest väga.
Olen tänulik ja õnnelik, et nad mu elus on!

Ilu

Eileen Caddy sõnumit lugedes ütlesin endale:

Ma olen kõikjal ümbritsetud iluga. Mul tuleb ainult avada oma silmad ja ma näen seda. Ma otsin ilu kõiges. Need ilu allikad muundavad ja inspireerivad mind ja aitavad mul jõuda parimani minus, toovad minus välja parima ja panevad mind särama. Ma täidan oma meele ja südame ilusate mõtetega. Ilu on vaataja silmis, seega on see sügaval minu sees.

Hetkel aknast välja vaadates näen ma looduse ilu. Oled sa märganud, kui palju erinevaid toone rohelist on looduses? Vahel ka ühelainsal taimel. Oled sa märganud, millised on pilved taevas? Või millised on taevasina varjundid? Või milliseks muutub kõik, kui päike puistab oma kulda? Looduses on ülim harmoonia, ülim ilu.
Inimese muudavad ilusaks headus, armastus, avatus, hingetarkus, positiivne mõtlemine, jagamine …

Lähen edasi kindlameelselt, nähes ilu kõigis ja kõiges.

Mida tähendab sinu jaoks ilu?

Soov

Kasutades Ema Teresa sõnu: Paistku headus sinu näost, sinu silmadest ja sinu tervituse soojusest. Olgu sul alati varuks rõõmus naeratus lastele, vaestele, kõigile, kes kannatavad ja on üksi. Anna neile mitte ainult abi, vaid ka oma süda.

Käibemaksukohustuslane

Minu kaks nädalat tagasi loodud firma on nüüd siis ka käibemaksukohustuslasena registris. Väga lihtsalt läks. Esitasin maksuametile avalduse (saab maksuameti kodulehelt http://www.emta.ee/index.php?id=1714) , ühtegi lisaküsimust ei esitatud. Ju minu nimi olevat heas kirjas, arvas üks raamatupidaja, kes ise on mitmel alustaval ettevõttel aidanud seda protseduuri läbi teha. 8 aastat FIE-na tegutsemist on positiivse märgi jätnud.

Eesti käibemaksuseaduse kohaselt tuleb ettevõttel ennast käibemaksukohustuslasena arvele võtta, kui tema käive aasta algusest ületab 250 000 krooni (v.t. käibemaksuseadus §19). Samas võib esitada maksuhaldurile avalduse maksukohustuslaseks registreerimise kohta ka siis, kui ei ole registreerimiskohustust veel tekkinud. Avaldus vaadatakse läbi kolme tööpäeva jooksul. Registrisse kandmine toob endaga kaasa mõningaid kohustusi ja veidi suurema aruandluse. Arvetele tuleb nüüd lisada käibemaksu rida ja veidi rohkem arvutada. Ja järgmise kuu 20.-ndaks kuupäevaks esitada käibedeklaratsioon ning tasuda käibemaks. KMD deklaratsiooni leiab ka maksuameti kodulehelt (www.emta.ee). Mõistlik on teha ka e-teenuse leping, siis ei pea deklaratsioonide esitamiseks ise maksuametisse kohale minema.

Siblimist on nüüd küll rohkem, kuid olen sellega arvestanud. Lähipäevil võtan ette ja loen ka käibemaksuseaduse korralikult läbi.

Aruandluse kohta saad lugeda 26.augusti postitusest

The show goes on

Vol x ehk siis remont jätkub. Vahepealne paus kulus marjaks ära, täna oli taas päris hea pahteldada ja lihvida. Ja enne makroflexi lõigata. Ja siis koristada. Ja jälle pahteldada ja lihvida ja koristada … Üks ring veel, siis saab ehk ka juba värvi peale tõmmata.

Radiaatorid said ka värvitud. Rooste ei paista enam läbi. Lõpuks. Poes saad täpselt seda, mida küsid. Küsisin radiaatori värvi ja sain. Vee baasil, sest see pidi kiiremini kuivama ja mitte haisema. Ma ise ei tulnud selle peale, et mitu aastat värvimata seisnud radiaatorid võivad roostes olla. Või et vee baasil tehtud värv võib need roostetama ajada. Igatahes sain ma valged pruunide täppidega radiaatorid. Ei sobinud mulle. Sain abi Korrostopist.

Kim ja Robert Kiyosaki

Aprillis, kui Kaido oma Mastermindis andis ülesandeks kirjutada e-kiri ühele tuntud inimesele, vilksatas mu peast läbi mõte kirjutada Robert Kiyosakile. Läksin tookord kergema vastupanu teed ja kirjutasin internetiturunduse gurule Peep Lajale, kes elab ka Ameerikas. Mõtlesin veel, et tore oleks nende mõlemaga kunagi kohtuda, kasvõi USA-s. Šansid Peebuga kokku saada olid suuremad, on ta ju ikkagi eestlane ja kõvasti Eestiga seotud. See unistus täitus juba maikuus, kui Peep tegi Eestis kaks koolitust ja ma mõlemal osalesin.

Robert Kiyosakiga kohtumine tundus olevat keerulisem, kuigi mitte ilmvõimatu. Hakkasin juba uurima, et millal ta võiks Londonisse tulla ja kuidas osta osalus sellele kohtumisele. Ja siis paar nädalat tagasi tuleb Peetrilt minu meilkasti sõnum, et Kim ja Robert tulevad Tallinnasse! Ei või olla, see on kindlasti mingi nali – oli mu esimene reaktsioon. Kindlasti on need teisikud, ennegi nii tehtud. Kuid see oli tõsi! Olin üks neist 120-st, kel õnnestus Kimi ja Robertiga kohtuda eile õhtul Cashflow klubis, istuda lausa esireas, vaadata ja kuulata neid nii lähedalt kui üldse kellelgi võimalik oli. Emotsioonide kirjeldamisega jään ma siinkohal jänni, viimaste aastate positiivsetest sündmustest saab ainult Kedy Lota tulekut eilsega võrrelda.

Soov kohtuda oli nii suur, et ma isegi ei teadvustanud endale oma varasemat hirmu olla ise Tallinnas autoroolis. Väga pikalt läbi linna sõites (tulin Haapsalu suunalt) tundsin end roolis kindlalt ja mugavalt, nagu oleks see mu igapäevane tegevus.

Sotsiaalne ettevõtlus

Teemat aitasid lahti mõtestada Jaan Aps ja Margo Loor Heateo Sihtasutusest (www.heategu.ee).
Sotsiaalsed ettevõtted ühendavad endas MTÜ ja äriettevõtte head omadused. Sotsiaalse ettevõtte eesmärk on lahendada mingit ühiskondlikku vajadust või probleemi. Nad majandavad end peamiselt omateenitud tuludest ning vajavad vähem rahalist toetust võrreldes tavalise MTÜ-ga või ei vaja üldse. Sotsiaalse ettevõtluse puhul on palju kinni maailmavaates.
„Sotsiaalsed ettevõtjad täidavad ühiskondlikus muutuses sama rolli, kui äriettevõtjad majanduses. Nad on motiveeritud, loovad inimesed, kes seavad kahtluse alla asjade tänase seisu, kasutavad ära uusi võimalusi, ei anna lihtsalt alla ja muudavad maailma paremuse suunas“ , on öelnud David Bornstein.
Peter F. Drucker:“ Ettevõtja otsib alati muutusi ühiskonnas, reageerib neile ning kasutab ära neis avalduva võimaluse.“
Paljudes Lääne-Euroopa riikides on sotsiaalse ettevõtluse jaoks seadusandlikult loodud oma juriidiline vorm, Eestis see praegu puudub. Küll aga on sellest räägitud ja vajadust sellise vormi järele on aktsepteeritud. Senini on kasutatud võimalust, et MTÜ või SA saab enda kõrvale luua äriühingu. Kui otsustajate ring on sama, siis ei teki probleemi äriühingus teenitud tulu suunamiseks ühiskondliku vajaduse või probleemi lahendamisele. Samas tegevusmudel üksi ei taga edu. Teha on ka vaja. Ja uue tegevusmudeli paikaloksumine võib võtta mitu aastat.
Sotsiaalse ettevõtte stardikapitaliks võib olla projekt, finantsinvestor või strateegiline filantroop. Oluline on meeskonna kokkupanek. Varasema ettevõtluskogemuseta inimesed kipuvad oluliselt müügi tähtsust alahindama ning turu nõudlust ja kliendi maksevõimet oma teenuse suhtes ülehindama.
KÜSK-i sotsiaalse ettevõtluse taotlusvoorust sai toetust 25 projekti. Täpsemalt saab uurida www.kysk.ee

Roosta

Roostal oli täna rannailm. Jalgupidi sai mereski ära käidud ja nauditud liiva krudisemist paljaste varvaste vahel. Päevitamiseks mahti polnud, Karin Hango ja Ann Seilenthal, Self II, jagasid tarkuseteri. Õhtul aurutasime endid aurusaunas ja kuumutasime leilisaunas ning lõpuks leotasime mullivannis. MAKnetic bänd lubas etteaste teha, seega magama veel ei saa. Homme räägime sotsiaalse ettevõtluse teemal.