Kuidas ma ilma veeta kartuleid keetsin

Ei, mitte hajameelsusest, vaid ikka meelega. Tahtsin proovida. Ja õnnestus.

Mõte läks idanema augusti alguses, kui külas olles nägin imepotti, milles keedeti kartuleid-porgandeid-lillkapsast ilma veeta ja soolata. Võrdluseks kõrval juurikate traditsiooniline keetmine. Maitsevahe oli äratuntav, ilma veeta keetmise kasuks muidugi. Poti hinda kuuldes mu eufooria langes.

Alateadvus aga töötas edasi selle teemaga. Mis on selles imepotis erilist, mille poolest ta erineb minu tavalistest keedupottidest? Välimuselt samasugusest materjalist, terasest. Kolmekihiline põhi, nagu minu potil. Kas ka samast materjalist vahekiht, seda ma muidugi ei tea. Potikaanes leidsin imeväikese erinevuse – imepoti oma tekitas piisava hulga auru ja soojuse tekkimisel nn. luku, s.t. et kaas ei käinud enam vabalt ringi. Oluline oli õige temperatuur, pigem madal kui kõrge.

Igatahes otsustasin katsetada. Koorisin kartulid, pesin ja lõikasin nad veidi väiksemateks tükkideks, mis siiski ühe ampsu jaoks jäid veel liiga suureks. Panin potti ja märja käe küljest raputasin kaks korda veidi niiskust juurde. Tõesti ainult raputasin, mitte ai pannud peoga vett. Soola ei lisanud. Minu pliidil on võimalik reguleerida kuumust 1-st kuni 9-ni. Valisin alustuseks 7. Märgadest kartulitest hakkas tekkima veeaur, seda oli lausa kuulda. Reguleerisin temperatuuri väiksemaks, 3 peale ja lasin kartulitel niimoodi potis 20 minutit haududa, potti aeg-ajalt raputades. Kaant ei kergitanud, et seda vähest auru mitte välja lasta.

Kartulid said ilusad kollased ja parajalt pehmed. Sort muidugi oli ka hea. Pudrukartulitega, mis muidu laiali pudenevad, tahan ka katsetada. Ning teiste temperatuuridega, alustuseks 6 näiteks. Õige pisut olid kartulid küll põhja külge jäänud, kuid need jäänused ligunesid pesus ruttu lahti. Pudrupotti ei saa ka ju päris tühjaks, ikka jääb miskit seinte ja põhja külge. Lisasin veidi soola (päris ilma sobis muidugi ka süüa), tükike võid sulas kuumadel kartulitel kiiresti. Kõrvale tomatit ja kurki – ülimõnus värviline lõunasöök oli valmis.

Käibemaksukohustuslase aruanded

Minu firma on nüüd juba pea kolm kuud olnud käibemaksukohustuslane. Maksuametis arvelevõtmisest kirjutasin ma ühes juunikuises postituses. Nüüdseks olen juba kahel korral ka aruanded esitanud ja esimesed kogemused käes. Kõik toimib, kui ennast raamatupidamise ja muu vajalikuga järje peal hoida. Selle vähesega, mis mu firmal praegu teha on, tulen ma ise toime. Raamatupidamiseks kasutan exceli tabelit. Põhjaks võtsin ühe koolituse materjalid ja kohendasin seda vastavalt oma vajadustele. Muidugi võiks võtta ka raamatupidamisprogrammi, neid on netist võimalik ka tasuta saada, kui kandeid on vähe. Mina tahan aga endale seda süsteemi korralikult selgeks teha, eks hiljem võib ka juba programmide peale mõelda. Siiski läheb raamatupidamise tegemiseks vaja eelteadmisi, mille põhjal ennast edasi arendada.

ARUANNETEST

Käibemaksukohustuslasel tuleb Maksu- ja Tolliametile esitada iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks eelmise kuu kohta TSD ehk siis tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon, isegi kui palka pole makstud. 20.-ndaks kuupäevaks tuleb esitada käibedeklaratsioon. Meilile tuleb ka automaatne meeldetuletus, et sa ikka kuupäevi maha ei magaks. Igati mugav. Muidugi võib deklaratsioonid juba kohe kuu alguses ära teha – mis tehtud, see hooleta. Käibedeklaratsioonis näitan eraldi ridadena minu poolt makstud käibemaksu, mida mul on õigus tagasi taotleda ja käibemaksuga maksustatava teenuse summa, kus süsteem ise arvutab minu poolt riigile makstava käibemaksu suuruse. Muidugi olen ma selle varem ka oma exceli tabeli abil juba välja arvutanud. Käibemaksu tagasisaamiseks peab tegema eraldi avalduse, muidu jääb summa ettemaksukontole, selle saldot on võimalik igal ajal näha lingi alt Nõuete saldod. Väikeste summade puhul pole mõistlik füüsilist raha edasi-tagasi liigutada, et siis ühel kuul küsin tagasi ja teisel maksan juurde. Maksuamet ise võtab makstava summa ettemaksukontolt maha. Kui seal aga pole piisavalt raha, pean siiski ise juurde maksma. E-maksuametist saan vaadata ja parandada ka oma eelnevaid deklaratsioone. Kui aga deklaratsioonid korrektselt tehtud, polegi ju vaja parandada.

Olen siiani igati rahul.

Rõivaste taaskasutuse seminari jätk

Ajaliselt järgnesid seminaripäevad küll teineteisele, siin aga tekkis väike ajaline nihe. See ei sega, arvan. Päris valmis me tööd ei saanud, mõtteid ja ideid saime aga küllaga. Tundsin, kuidas loovus puges arvukate kihtide alt üha ülespoole. Sügis ongi paras aeg näputööga tegelemiseks. Siin mõned pildid veel.

Kollane pluus, mida saab näha ka varasemas postituses seelikuks sätituna, sai traksid, vöö ja voodri.
















Must jakk, mis mulle niigi ilus tundus, läks ka lammutamisele ja täiendamisele. Ootan pikisilmi omanikult pilti.











Kandjale armsaks saanud punast kampsunit täiendavad roosast siidist nööbiliist, vöö ja varrukakaunistused.



Liisil, meie juhendajal oli kaasa võetud näidistena noorte disainerite ühenduse Hula ja Reet Ausi poolt disainitud rõivad, ikka vanadest asjadest ümber tehtud. Minu vaieldamatu lemmik oli kahest meeste päevasärgist õmmeldud kleit. Siin mõned näited.
















Miks me seda kõike tegime? Ühest küljest muidugi selleks, et õppida taas ühe võimalusega vähendama prügilate koormust ja säästma kangaste ning rõivaste tootmiseks kasutatavat energiat. Teisest küljest aga tõstab selline nokitsemine ja oma loovuse kasutamine enesetunnet. Vähemalt neil, kes armastavad õmmelda ja käsitööd teha.

Elu on orienteerumine

Üle mitmete nädalate käisin taas orienteerumisteisipäevakul. Esimesed kaks nädalat pausi tekkisid reisi tõttu, järgmistel nädalatel ei leidnud ma endas piisavalt energiat ja tõin ettekäändeks ülipalava ilma. Nüüd olin aga Markole ja Kaidole lubanud minna. Ja olen tänulik ning õnnelik, et ma sellega hakkama sain.

Ennelõunane äge vihmasadu pani kahtluseseemne idanema. Ja kui siis veel kalendrist nägin, et jooks toimub Veskimõisas, millega mul on juunikuust omad kurvad mälestused, ajasid kõhklused ja kahtlused oma võrsed minus kiiresti laiali, püüdes matta mind enda alla ja ulatada mulle kuhjaga igasugu vabandusi. Minus käis äge võitlus selle umbrohuga kuni väsisin ja otsustasin teha ühe uinaku. Seda enam, et olin täna tõusnud juba kell 4. Ärgates säras taevas päike. Olin välja puhanud ja rõõmus, valmis vastu minema katsumustele, mida see maastik küllaga pakkus.

Rada valides olin dilemma ees: kas võtta lühem ja väheste punktidega rada, mis tähendas kahte väga pikka ja rohkete eksimisvõimalustega jooksuotsa või hoopis pikem ja paljude punktidega, kus aga punktid olid raskemini leitavad. Valisin siiski oma tavapärase raja ehk siis lühema, 3,9 km linnulennult. Ühe pika otsaga sain päris kenasti hakkama. Teise puhul võtsin küll suuna õigesti, kuid kuna kahtlesin, uurisin pidevalt kaarti. Lõpuks suurele teele ehk eesmärgini jõudes ei saanud enam päris täpselt aru, kus ma välja tulin ja jõudsin punkti ringiga. Kohati üle pea ulatuvast lepa- ja nõgesevõsast andis ikka läbi ronida. Kaotasin tohutult aega.

Mis siis elul orienteerumisega pistmist? Väga palju.
• Kui ikka selget sihti ja eesmärki pole, tiirutad niisama ringi ja oma eluga kuhugi välja ei jõua.
• Kui eesmärk on liiga kaugel, on äärmiselt palju võimalusi teelt kõrvale kalduda ja eksida
• Kui märke ja kaarti lugeda ei oska, magad maha võimalused, ei näe ohtusid
• Teiste nõuanded, mis metsas võrdub teiste poolt tallatud rajaga, ei pruugi sind edasi aidata. Igaühel meist on käia oma rada, mis vahel ühtib, vahel ristub teistega. Pimesi teisi järgida ei saa.
• Rajal ehk eluteel tuleb ette hulgaliselt takistusi. Saad kõrvetada, sa komistad ja kukud, sa lööd end ära, sa jääd kuhugi kinni, su jalad saavad märjaks ja mudaseks …

Ja seda rida võiks jätkata veel ja veel …

Suvi on läbi

Suvi on läbi. Tütreke lendas täna Taani tagasi. Sõidutasin ta varahommikul lennujaama. Hüvastijätud on kurvad. Nüüd tuleb taas harjuda netisuhtlusega. Kuni jõuludeni.

Istusin Rüütli tänava Ruunipizza kõrges aknaorvas ja limpsisin krõbedas koduses vahvlis olevat mango-meloni jäätist, mu lemmikut. Lohutuseks. Väljas oli vihma hakanud sadama. Nagu nutaks taevas koos minuga. Kõik muu tundus kuidagi kaugel olevat, ainult mina ja jäätis. Mingi hetk jäi mu pilk peatuma vastasmajade akendel. Seal üleval kolmanda korruse katusekambris võiks elada, käis mõte läbi pea. Või otse raekoja platsi ääres. Kakskümmend ruutu põrandapinda, kõrge lagi, sellest piisab praegu.

Mul polnud kiiret, olin saanud vaba päeva eelmise nädala rabelemiste katteks. Istusin, vaatasin vihma ja inimesi tänaval. Neid polnud palju. Hommik ju. Ja vihmane. Ühtäkki tulin siis reaalsusesse tagasi. Jäätis oli otsa saanud. Läbi vihma ruttasin oma auto juurde. Plaanitud jalutuskäik vanalinnas jäi tegemata.

Rõivaste taaskasutus

Täna siis tunduvalt naiselikum tegevus kui kahel eelmisel päeval – rõivaste taaskasutuse kursus. Minu organiseerida, loomulikult olin ka ise kohal. Juhendajaks Eesti kõige tuntuma ja Inglismaalgi tunnustatud kasutatud riiete disaineri Reet Ausi poolt soovitatud kunstiakadeemia tudeng Liis Plato. Tegelikult Põlvas sirgunud. Otsimisring tõi temani. Kümnesse! Äärmiselt viljakas päev minu jaoks! Jõud käib sellest teemast vähemalt üle. Ka kivid pakuvad suurt huvi, kuid nende lõhkumiseks jääb mu kehakaalust ja füüsisest vajaka.

Õppisin päris mitu nippi täna ära. Näiteks enne nahatükkide õmblemist on mõistlik need kummiliimiga omavahel ühendada, siis seisavad kindlalt paigal. Liimi saab hiljem kergelt maha hõõruda. Kui nööpnõeltega on riide paremalt poolt miskit kinnitatud, siis teatud pistega on võimalik nii traageldada, et saab pahemalt poolt masinaga õmmelda, näiteks volti või voodrit. Mannekeeni (puidust) peal on mõõtmatult mugavam proovida ja sättida. Need, mis Liis Tallinnast kaasa taris, olid enam-vähem minu mõõtu. Sain ideid ja julgust kangastega eksperimenteerimiseks, erinevate materjalide kokkusobitamiseks. Sügiskollektsioon on tulekul!

Juba selle lühikese ajaga võis näha kursuslaste käe läbi sündinud hämmastavaid tulemusi, kuigi päris valmis tööd veel ei saanud.

Must kootud kleit sai kirjust lapsekampsunist kaeluse kandi ja kampsuni varrukast väikese tasku.










Kollasest pluusist saab seelik



Meremehesärgi õlgu kaunistavad metallnööbid, samasugustega on kaetud särki kitsamaks tegevad voldid ees ja taga, kaunistuseks kuldne pael.


















Ootan põnevusega homset päeva! Aitäh!

Maakivikursuse teine päev

Rainise ja tema abiliste juhendamisel valmis kahe päevaga 5,8 meetrit kivimüüri, 50 cm kõrge ja 60 cm lai. Lisaks veel kerge grillahi. Ilm soosis meid. Parajalt soe, mis ei kuivatanud segu liiga kiiresti. Päikeseline. Mõnusad kaks päeva koos füüsilise koormusega vabas õhus! Ja mõnusa seltskonnaga! Ja uute teadmistega. Näha saab meie šedöövrit Veriora noorteka juures.

Aitäh kõigile osalistele ja kohalikele, kes meie olemist seal võimaldasid!

Maakivikursus ja televiisor

Ökofestival 2010 on siis nüüd saanud avastardi. Maakivikursusega ja seminariga Profilt profile.

Maakivi on kuum teema. Möödunud aastal täitus grupp poole päevaga. Tänavu olin puhkusel, aga oletan, et ega seekordki kauem läinud. Vähemalt kolm osalejat rääkisid, kuidas nad kohe, kui kukkus 1.juuli ehk siis registreerumise algus, panid oma nimed kirja. Et mitte taas ilma jääda nagu möödunud aastal. Ja helistajaid ja küsijaid jätkus, hoolimata punasest kirjast, mis teatas registreerumise lõppemisest . Mul oli neist nii kahju. Kuna tegemist oli ikka praktilise kursusega ja oli lubatud, et igaüks saab oma käega proovida kivide lõhkumist, müüri ladumist jm., siis ei saanud gruppi ka väga suureks ajada. Mitmed on juba nn. püsikliendid, nagu selgus, osaledes juba mitmendat aastat erinevatel kursustel. Seda oli suur rõõm kuulda.





ETV võttegrupp jäädvustas täna meie tegemisi, saade läheb eetrisse septembri esimesel ja teisel laupäeval. Selleks ajaks on möödunud minu viimasest kodusest telekavaatamisest üheksa kuud. Külas olles on küll vahel ekraanil toimuv köitnud mu tähelepanu, kuid seda ainult hetkeks. Aasta tagasi tundus mulle elu ilma televiisorita üsna võimatu, tahtsin kursis olla kõige toimuvaga. Nüüd aga hangin vajaliku info internetist, peatudes tõesti ainult neil uudistel ja teemadel, mida pean vajalikuks. Aja kokkuhoid missugune!

Reede, kolmeteistkümnes

Reede ja 13-s, müüt või tegelikkus? Ma pole ebausklik. Kuid nii palju õppetunde, kui ma sel päeval sain, pole ammu kogenud. Vähemalt sellises kontsentratsioonis mitte. Täiega! Tõenäoliselt pole kuupäevadel vahet, lihtsalt aeg oli selline. Olen õnnelik, et suutsin endas rahu ja tasakaalu nii kiiresti taastada. Kõigist tagasilöökidest hoolimata. Need on ainult lootused, mis purunevad, laulis Chalice. MINU lootused.

Nautisin Indigolapsi. Olid nii head kui ma arvasin. Tahan veel, väiksemas ruumis ja väiksema publikuga. Vaatasin-kuulasin Chalice pooleldi laval kõhutades, vist oli isegi suu ammuli. Nautisin melu ja rahvast enda ümber. Imetlesin tuležonglööride meisterlikkust. Tundsin vaimustust noorte innovaatilisusest ja rõõmu imeliselt soojast augustiööst. Südames oli soe tunne nähes koduaknas valgust. Olgugi, et see ajutine nähtus. Või peaksin kodust lahkudes jätma toas tule põlema …

Istusin veel pikalt maja kõrval suurel kivil ja vaatasin tähistaevast. Olin õnnelik, omamoodi õnnelik. Sel hetkel.

Uue Ajastu Festival

Täna, neljapäeval algas Põlvas pühapäeva õhtuni kestev Uue Ajastu Festival „Armastuse sagedus“, mille idee on kunsti ja muusika linnatänavatele toomine ning linnakodanike kaasamine peomeeleolu loomisesse. Korraldajad käsitlevad kogu linnaruumi kontserdipaiga ja galeriina., võib lugeda festivali kodulehelt.

Festivali ettevalmistusi Facebookis ja internetis jälgides tekkis minus juba teatud wow-tunne. Ometi taas midagi uut ja uued noored tegijad, kes ringiga taas Põlvasse on tagasi jõudnud. Festivali programm tekitas minus küll suurt huvi, kuid mu mõtted olid ainult oma korteri remondi küljes kinni. Tööpäeva lõpus põrkasin trepil kokku Lehariga, kes kutsus mind näituse avamisele. Sellisest kutsest ei saa ju ära öelda!

Hoone, mis vanemate põlvakate mälus seondub sööklaga, seisis pikki aastaid tondilossina peatänava ääres keset linna. Sel kevadel sai maja lõpuks uue katuse, aknad ja fassaadi. Sisetööd kõik tegemata. Tolmune. Küll aga suutsid noored seda ruumi väga oskuslikult näitusepinnana ära kasutada. Grupinäitusel sai näha mitme Põlvast pärit noore pilte: Riho Kall, Martin Ruus, Toomas Kuusing ja veel keegi, kelle nime mul ei õnnestunud tuvastada. Riho oli spetsiaalselt selle ürituse ja näituse tarbeks loonud seeria segatehnikas pilte, kus lõuendile trükitud fotole oli kollaažina lisatud kangast välja lõigatud hobused ja neile selga õlivärvidega maalitud ratsanikud – inspireerituna armastusfilmidest, kus prints tuleb valgel hobusel, nagu Riho avamisel ütles. Tõsi küll olid need hobused pigem Mammaste maastiku ehk siis pruuni värvi ja sadulas olid ka rohkem naisterahvaste moodi olevused. Imekaunite losside asemel sai taustal näha tööstusmaastikku. Olin sillas!






Värvikirevast kavast tahan reedel osa saada Indigolaste kontserdist. Paar nädalat tagasi sattusin YouTube´is kogemata nende lugudele , kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin endamisi, et tahaks nende kontserdile. Ja nüüd loen festivali programmist nende nime. Taas üks kingitus mulle!

Festivali programmi ja rohkem infot leiab lehelt uueajastufestival.ee

Eestimaa suvi

Kell saab kohe 10 õhtul. Väljas on juba pime, august ikkagi. Ritsikad siristavad, läbi avatud akna kostab see eriti valjult. Kaunis! On peaaegu tuulevaikne, ainult sirelipõõsas akna all liigub veidike. Temperatuur ilm.ee järgi on hetkel 30 kraadi. Uskumatu! No millist suve veel tahta … Mulle sobib … Olen tänulik selle kogemise eest!

Oma kaardid Google maps´iga

Varem pole vaja läinud. Täna veetsin sellega mitu aega. Algus oli koba, edasi läks punktide ja teede pealemärkimine juba kenasti. Päris valmis oma ülesandega siiski ei saanud, sest kahel kaardil väikeste teede rägastikus selle päris õige koha ülesleidmine käis üle jõu. Esmaspäeval, kui kolleeg tagasi, jätkan. Ja siis saab lingid osalejatele laiali saata.

Maps.google → tipi sisse otsitud objekt → My Maps → Great new map

Kaardile tuleb panna nimi, valida avaliku ja piiratud kasutaja vahel. Saab lisada kirjelduse, märkida konkreetne punkt ja teekond.

Kaardi aadressi saab kui klõpsata nupule Link. Pikk ja lohisev. Appi tuleb http://bit.ly/, millega saab lingi tunduvalt lühemaks. Ja siis kirjaga näit. edasi saata.

Kõik tegelikult väga lihtne. Vaja ainult kedagi, kes teeotsa peale juhatab (minu kirjatükk loodetavasti on üks neist), edasi juba julgust ise näppida ja katsetada.

Plink Plonk

Seda sõnapaari kuulsin esimest korda paar aastat tagasi, veebilehe aadressi märkasin nii mõnelgi autol. Möödunud suvel tärkas huvi, tänavu jõudsin kohale. Sain superelamuse! Kontserdist ja afterpartyst. Igati kasulikult veedetud laupäev. Oli täiesti õige otsus teha korteri remontimises väike vaheaeg ja pühendada see aeg muusikale ja suhtlemisele.

Enamasti ma ürituste puhul suurt eeltööd ei tee, lasen end kohapeal üllatada. Seekord kuulasin netist osalevate bändide lugusid. Parima mulje jättis inglaste SEELAND, pika nimega SWAMI COCO & THE MAXIMUM MEETHA ORCHESTRA Rootsist, mis mängib india muusikat ja koondab muusikud erinevatest maadest, tundus ka huvitav ja omapärane. Läbi arvuti kõlarite pole aga siiski see, mis kohapeal, teadagi. Olin põnevil.

Kell 2 sättis taevas end vihmale. Rahvast oli veel vähe. Saime enda valdusesse ühe suure tuubi ja mahtusime selles kenasti minu vihmavarju alla ära. Varbad jäid küll vihma kätte, kuid taevast langev vesi ja õhk olid soojad. Ilmataat pani rahva proovile, rahvas ei andnud alla ja pärast paaritunnist piserdamist otsustas ilmataat kraanid kinni keerata. Kuni lõpuni valitses superilm – ei külm ega kuum, täpselt paras. Rahvast aina tuli ja tuli juurde.

Bändid astusid üles vaheldumisi kahel laval. Vahele jäi ca 15 minutine paus, mis kulus teise lava juurde liikumiseks, kõhutäite soetamiseks ja suhtlemiseks. Tühja aega polnud, kõik sujus. Igal bändil oli lugusid, mis panid mind kõrvu kikitama ja tähelepanelikumalt kuulama. OPIUM FLIRT tõmbas mind juba lava ette. KAPITAN KORSAKOV Belgiast pani mind aga ennast ägedamalt liigutama. Viimasel oli publiku jaoks ka kõige rohkem mitte-muusikalisi üllatusi varuks. Ühtäkki tegi solist hiigelhüppe vähemalt pooleteise meetri kõrguselt lavalt publiku sekka, maandus jalgadele ja mängis oma kitarril edasi. Esinemise lõpul lennutas ta oma valge kitarri publikusse. Tiina-Katre, kes kitarri kinni püüdis, tõstis viisaka inimesena pilli lavale tagasi. Pill läks teist korda lendu, oli ikkagi publikule kingituseks mõeldud. Tiina-Katrel oli taas võimalus, mille ta miskipärast kasutamata jättis ja hiljem muidugi kahetses. Ja nagu ma pärast kuulsin, oli ta varem avaldanud soovi kitarrimängu õppida. Talle antigi kitarr, kahel korral, kuid ta ikkagi jäi sellest ilma. Kas me küsime asju, milleks me siiski veel valmis pole?

Pärast KAPITAN KORSAKOVI tundus peaesineja SEELAND äärmiselt rahulik. Elevust tekitasid minus nende kiiremad lood.

Popidiot afterpartyl klubis oli oma tuntud headuses. Lives polnud ma neid varem kuulnud-näinud, nüüd siis olin otse lava ees hüppamas. Massif Drum-Off (kaks trummarit sekundeerisid plaadimuusikale) - avastus minu jaoks - jätkas minu tantsumaratoni. Hoolimata palavusest ja õhupuudusest. Eelmise nädala teostamata soov sai kuhjaga täidetud.

Suur tänu korraldajatele ja seltskonnale!