Millest toitub ego?

Üks ego meelisstrateegiaid enda tugevdamisel on kurtmine. Iga kaebus on mõttemeele loodud väike lugu, millesse sa täielikult usud. Pole tähtis, kas kurdad kuuldavalt või ainult oma mõttes, ego toidad ikkagi. Kurtmist ei tohi muidugi segi ajada veast või ebakohast teada andmisega, mida tehakse millegi heastamiseks. Kurtmisest loobumine ei pea tähendama kehva kvaliteedi või käitumisega leppimist.

Ego kleebib suurima mõnuga teistele negatiivseid silte, öeldes seda neile otse näkku, rääkides teistele või ka ainult oma mõtetes. Ja ego paisub …

Kurtmise ja sildistamisega käib kaasas halvakspanu, mis väljendab kibestumust, meelepaha, solvumist, haavumist. Mõnikord ei eksisteerigi seda „viga“, mida kellegi juures märganud oled, vaid see on sinu mõttemeele, ego poolt esile kutsutud väärtõlgendus. Egol on kalduvus näha vaenlasi, näha teisi ekslikena ning ennast õige ja kõrgemalseisvana. Egol on vajadus tunda üleolekut.

Egole on olulised lood. Mida suurem draama, seda suurem energia. Samastumine, ohvrimentaliteet annavad egole jõudu juurde.

Haiguse üle kurtmine ja haigusega samastumine (mina, südamehaige) tugevdavad ego, mistõttu võtabki paranemine rohkem aega või haigus muutub krooniliseks. Kaasaegne meditsiin tunnistab, et on olemas seos negatiivsete emotsionaalsete seisundite ja füüsiliste haiguste vahel. Tuleb aga vahet teha ego poolt esile kutsutud positiivsetel emotsioonidel ning sügavamatel tunnetel, mis tulenevad sinu loomulikust Olemisest. Ego positiivsetes emotsioonides sisalduvad juba vastandid, milleks need tunded kiiresti muutuda võivad, kui oodatud sündmus läbi saab või ego ootustele ei vasta (armastusest saab vihkamine, ootusest saab altveetuse või pettumustunne).

Ego toitub omamisest, asjadest, kuulsatest tuttavatest, tähtsatest sündmustest – kõigest, millega ta saab kiidelda, mis tekitavad temas üleolekutunde.

Millele reageerid teistes, see on olemas sinu enese egos. Millele reageerid teistes, seda tugevdad enese egos.

Ego

Meid kõiki saadab ego, mis tähendab mina. Ühel pool on mina ja teisel pool kõik teised, kõik muu. Ego püüab kaitsta iseennast ja määrata oma ümbrust. Ego määrab, kuidas me näeme iseennast suhetes teistega. Ego on inimese mõtteharjumuste summa. Egol on vorm ja sisu. Ego ei ole tegelikult ei hea ega halb, oluline on ta ära tunda ja mitte samastuda egoga. Oluline on egoga tegeleda, teda arendada, lahustada.

Üks peamisi egokeskseid mõttemudeleid on enda õige ja teiste ekslikena nägemine, aga ka kalduvus võrdsustada omamine Olemisega: oman, järelikult olen. Ego elab võrdlustes. See, kuidas teised sind näevad, muutub selleks, kuidas ise ennast näed. Ego arusaam enese väärtustest on enamasti seotud teiste silmis omatava väärtusega. Isegi kui ütled, et sulle ei lähe korda, mida teised sinust arvavad, siis kas oled ikka enda vastu aus? Kuigi ma tean oma väärtusi, vajasin ma veel mõni aeg tagasi aeg-ajalt tagasipeegeldust teistelt, kinnitust, et ma olen tubli ja õigel teel. Hetkel saan ma ilma nende peegeldusteta hakkama.

Sageli samastub ego asjadega, nagu ma mõned postitused tagasi ka kirjutasin. Kuid omandist lahtiütlemine egost automaatselt ei vabasta. Ego on visa ja otsib samastamiseks midagi muud, otsib äravõetu asemele uue. Klammerdumine asjadesse kaob iseenesest, kui sa ei otsi nendest enam iseennast. Klammerdumist näitab, kui tunned ennast millegi kadumise puhul häirituna ja ärritatuna. Kui näed oma klammerdumist, pole samastumine asjadega enam täielik. See on teadvuse muutumise algus. Varu kannatust selleks teekonnaks. Ego sisu võib muutuda, teda elus hoidev mõttestruktuur aga mitte nii kergesti. Pärale jõudes valdab sind aga imeline tunne, minuga vähemalt oli nii. Minu kappides on palju ruumi ja mul on selle üle väga hea meel. Mhm, mul pole hea meel mitte iseenda ja oma saavutuse üle, vaid et kappides on ruumi!

Egost kirjutan ma veel ja veel, Eckhart Tolle inspireerib mind.

Reageerimisest

Kiire reageerimine on edukate inimeste üks tunnuseid. Kuid reageerimisel ja reageerimisel on vahe. Kiire otsustamine ei tähenda alati kiiret reageerimist. Edukad inimesed on lapsepõlvest saadik harjutanud orienteerumist valikuvõimaluste mitmekesisuses. Enamik inimesi seevastu ei märka valikuvõimalusi ja see ongi paljude probleemide põhjuseks.

Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.

Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.

Kuidas leida rahu endas

Vaatasin eile hommikul videot, kus Janno Seeder ja Kaido Pajumaa vestlesid endas rahu leidmise teemal. Kaido oli selle FB-sse postitanud. Mulle läks pihta. Üksjagu. Sest olen ise teemaga tegelenud ja enda peal praktiseerinud, pea aasta jagu juba. Edukalt. Sellest räägivad mulle minu enesetunne ja teiste kommentaarid (Sa särad! Sinust kiirgab nii palju energiat! Imetlen su julgust selliseid samme ette võtta! Jne. jne).

Rahu leidmisel endas ei saa olla läbematu, ei saa kunagi valmis. Need soovid tuleb minetada, ära unustada. Me oleme alati teel, liikudes samm sammult suurema eneseleidmise poole.

Kõige lihtsam on muuta oma suhtumist. Mis tundega ma käin tööl? Mis tundega ma teen seda või teist? Mis tundega ma suhtlen inimestega? Selle tunde muutmine on igaühe enda võimuses. Jah, on küll. Kas sa keskendud mõtetes tööle, mis sulle tegelikult ei meeldi? Olukordadele, mis sind närvi ajavad? Raskustele, millega kokku puutud? Või hoopis meeldivatele töökaaslastele? Õppetundidele, mida seda tööd tehes saad? Vabadusele? Palgale, mis võib-olla on küll väike, aga kui poleks seda töökohta, poleks ka ehk sedagi raha? Töökoht asub kodu lähedal? Kindlasti on veel mingid meeldivad tegurid, mida sügavalt järele mõeldes leiad. Jälgi oma tundeid erinevatele asjadele mõeldes. Ja ma olen kindel, et märkad peagi erinevusi.

Meile on peale surutud tempo, mis muutub üha kiiremaks kuni ühel hetkel ei suuda sellele enam vastu panna ja lõng katkeb. Inimestele meeldib selle tempoga kaasa minna, teadlikult pauside loomine on tunduvalt raskem. Tormamise käigus on meie tähelepanu viidud meist endist välja – meil on tingimuslik õnn, tingimuslik armastus, tingimuslik tark olemine jne. jne. Ollakse õnnelik alles siis, kui saavutatakse see või teine olukord, asi. Kuid siis avastatakse, et õnnest on ikka veel miskit puudu, asutakse seda taga ajama, tekib nõiaring. Rahulolematus tekib inimeses hetkel, kui ta ei saa oma tahtmist. Rahulolematus saab alguse ka sellest, kui me paneme oma meelerahu sõltuvusse eesmärgist. Eesmärgistamine peab välja kasvama meelerahust.

Meelerahu ja õnnes olemist luuakse hetkes olemisega – naudi seda, vajadusel kohandu. Ka vaikuses olemisega.

Vaikuses olemist võib alustada vähesest – minut või kaks, aega pidevalt pikendades. Algul mõtted ründavad, kuid neid jääb üha vähemaks. Luues endale vaikuse hetki, hakkad kasutusele võtma elu teisi osasid, saad endast teadlikuks, terviklikumaks. Üha rohkem räägitakse mediteerimisest, kuid teadlikke vaikusehetki võib oma päevadesse luua ka meeldivate tegevuste kaudu, nagu näputöö, joonistamine, maalimine, suusatamine vms. Kui selliseid tegevusi pole, võib neid hakata teadlikult looma. Vaata endasse ja sa leiad üllatavaid asju. See on nagu kolikamber või pööning, kus paksu tolmukihi alla on peidetud suured väärtused.

Igas päevas on võimalik leida hetki enda jaoks, neid on küll ja küll. Hommikul dušši all ei pea me mõtlema tegevustele, mis on vaja päeva jooksul ära teha, võib hoopis vaadata endasse. Sama on ühistranspordiga tööle sõites või autos kõrvalistmel istudes. Rooli taga istudes tuleb siiski olla mitte vaikuses, vaid hetkes. Sellekohase õppetunni sain nädal tagasi. Vaikuse hetkedes me õpime armastama ennast sellisena nagu me oleme. Me teeme ruumi altruistlikele meeleseisunditele, mis on seotud armastuse ja tänulikkusega, inspiratsiooni, geniaalsuse ja entusiasmiga. Neis loomulikes seisundites peaksime viibima kogu aeg.

Janno lubas lahkelt video linki jagada.

Tee

Lubasin eilses postituses anda teada, kuidas maitses uus tee, mille Selverist ostsin. Suurepäraselt, julgen soovitada. Tegemist oli siis musta teega, millele oli lisatud rukkilille ja bergamoti õisi. London earl grey. Urban teagarden. 75 grammine pakk. Lahtine tee loomulikult, ma tahan ise oma tee kangust doseerida. Toodetud Sri Lankas. Midagi sarnast sain kunagi Selverist kampaaniatootena sinises metallkarbis, aga ka hiljuti Prismast. Karbi võrra kallim.

Ja veel soovitan Tartust Aardla hulgist ostetud kuivatatud mustikatega Tseiloni rohelist teed. Hi Choice. Tootjamaa samuti Sri Lanka.

Mu lemmiktee on aga Taanist toodud leedripuu õitega roheline tee. Oskab keegi juhatada, kas taolist ka Eestimaal kusagil saada on?

Toit

Toidu teemal on loodud tohutult palju – raamatuid ja ajakirju, teaduslikke ja populaarteaduslikke, lühisõnumeid ja artikleid, filme ja pilte, laule ja … Korraldatakse hulgaliselt messe ja üritusi. Mind ajendas oma mõtteid sel teemal kirja panema eile õhtul nähtud film „What if?“ („Mis oleks kui“ , v.t. www.lektoorium.ee).

Keha vajab energiat, teadagi. Meie programmid ütlevad, et energiat saame toidust. Nii on meid kasvatatud ja õpetatud. Kui tunneme end loiuna, tuleb süüa. Kui oleme stressis ja energiat kulub palju, sööme. Pingelise mõttetegevuse kõrvale šokolaadi näksimine tundub andvat laengu. Vähemalt korra päevas tuleb süüa sooja toitu, ütleb enamike programm. Erinevaid asju. Taimseid ja loomseid. Tooreid ja küpsetatud. Väikestes kogustes, aga sageli. Siis püsime terved ja energilised. Miks aga sellegipoolest neid nõuandeid järgivad inimesed tunnevad kevadväsimust? Neil jääb vajaka energiast? Ja mina, kes ma eelnimetatud reegleid eiran, käin enamasti ringi nagu Duracelli jänes? Et siis toit polegi ainuke energiaallikas? Või pole toit üldse energiaallikas?

Filmis kõlanud mõte, et söömine on rohkem mõnu kui vajadus tundub mulle vägagi tõesena. Miks otsitakse siis poest järjest erinevaid maitseid? Kui toit oleks vajadus, piisaks meile ju ühest jogurtisordist, ühest leivasordist, ühest juustusordist, ühest vorstisordist jne. jne. Erinevad juurviljad sisaldavad erinevaid mineraale, seetõttu päris ühe juurviljaga hakkama ei saa. Võib järeldada, et inimene rahuldab toiduga hoopis mingeid muid vajadusi kui energia saamise vajadust. Vaata mida ja millal sa sööd, jälgi ennast. Mina avastasin, et ma tõepoolest söön mõnutunde saamiseks – olgu see siis täiskõhutunne või mõni eriliselt meeldiv maitseelamus. Või asendustegevusena mõtlemise ajal.

Aeg-ajalt on kuulda olnud inimestest, kes juba aastaid pole midagi söönud ega joonud. Arstid on neid igati uurinud, nad on olnud valvekaamerate valvsa pilgu all, kuid pettusi pole tuvastatud ja need inimesed on täie tervise juures. Väidetavalt saavad nad oma eluks vajaliku energia mujalt. Paljud meist on kogenud, et millegi äärmiselt meeldivaga tegeledes unustatakse söömine sootuks, kuid energiatase on laes. Ja armunud - toituvad õhust ja armastusest! Samas teame ka buliimikutest ja anorektikutest, kelle elupäevad kiirelt lõppevad kui nad ravi ei saa ja sööma ei hakka.

Miks siis ikkagi selline vastuolu? Millest inimene ammutab oma eluks vajaliku?

Filmis väideti, et oluline on energia, mitte toit. Meie toit on muundatud päikeseenergia, kõige lähedasem sellele on toores ning elav taimetoit. Lihatoit on kolmandajärguline. Päikeseenergia abil arendame me oma ajuripatsit ja käbinääret, kus toimub metabolism (ainevahetus) ja energia jagunemine. Ajust liigub see energia kõikidesse meeleorganitesse ja laeb neid.

Kas sellepärast kiputaksegi alateadlikult soojale maale päikese alla ja varakevadel esimeste päikesekiirte kätte? Või loodusesse? Mere äärde? Tuleb meelde üks aastatetagune suvi, kus teadlikult vältisin päikese käes olemist, toast väljusin alles õhtul ja oi kui raske oli järgnev talv!

Vaatasin ennast kõrvalt kui täna asju poes korvi ladusin, teadlikult - kõik ainult mõnutunde rahuldamiseks: kaks tahvlit šokolaadi, kohupiimapasta, sulatatud juust ja rukkililleõitega must tee. Seda viimast valisin ikka päris kaua, otsisin suurepärast maitseelamust, selle õnnestumisest võin homme pajatada.

Millest siis mina oma energiat ammutan? Mu enda küpsetatud rukkileivast, mis moodustab mu põhitoidu ning minust kiirguva tänulikkuse ja armastuse tagasipeegeldustest, ka päikesest.

Asjad

Võtsin ette oma riidekapi. Ühe kotitäie tõstsin prügikonteinerisse, teine ootab edasijagamist. Sorteerimisel lähtusin sellest kuidas need riided mulle selga passivad. Muidugi võiks ju suureks jäänud asju väiksemaks teha, kuid lihtsam on need ära anda ja saada asemele veidi väiksemad. Jälgisin end selle tegevuse juures ja märkasin, et erinevalt varasemast ei vallanud mind konkreetsete riidetükkide puhul enam mingid mälestused ega emotsioonid. Need küll meenusid, kuid ei sundinud mind aastaid kasutult kapis seisnud kampsuneid-pluuse neid sinna tagasi panema. Sama tunnen ma oma teiste asjade vastu. Raamaturiiulist kirjutasin millalgi hilissügisel juba.

Mu mõttestruktuurid ja sisu on muutunud. Mul pole enam vaja ennast läbi asjade identifitseerida ega asju oma enesetähendusele lisada. Minu puhul ei toimi reklaamitrikk, mis veenab inimesi, et asjad annavad palju juurde sellele, kuidas inimesed end näevad või kuidas teised neid näevad. Ja nii ei ostetagi paljudel juhtudel mitte toodet, vaid identiteeti. Disainerkaubad kaotaksid oma psühholoogilise väärtuse, kui igaüks võiks neid osta. Nende materiaalne väärtus ulatub kõigest murdosani makstud summast.

Erinevad inimesed samastuvad erinevate asjadega, see sõltub vanusest, soost, sissetulekust, sotsiaalsest klassist ja paljudest muudest teguritest. Tegelikkuses aga enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja seetõttu toidetakse aina tarbimisühiskonda, jätkates otsimist ja ostmist. Samas peab tõdema, et selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline „mina“ elab, on asjad osaliselt ka vältimatud ja vajalikud. Nii vajame me elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Iseasi milliseid. Mõningaid asju väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Kuid täites oma elu asjadega kaotatakse ära tegelik „mina“.

Kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega? – Ei, ma väärtustan ennast oma oskuste, avatuse ja armastuse pärast. Kuid ma luban endale vahetevahel siiski enda meelest ilusaid riideid, eelkõige mugavaid. Ma justkui premeerin ennast oma väärtuste eest.

Kas mingid asjad annavad mulle tähtsus- või üleolekutunde? – Ei, mul pole selliseid asju ja ma isegi ei tea, mis need võiks olla. Ma saan väga hästi hakkama ilma selle tundeta.

Kas ma tunnen end mõnede asjade puudumise tõttu alaväärsena? – Ei. Mu auto on küll kohati üsna roostetanud, kuid tähtis on, et ta on sõidukorras. Mul pole iPad-i ega muid taolisi vidinaid, pole tundnud praktilist vajadust nende järele. Mu telefon ja läpakas on mitmeid aastaid vanad. Hetkel aktuaalne printeri ostmine tuleneb sellest, et mul on seda riistapuud oma töös lihtsalt vaja. Ka tolmuimejaga on sama lugu.

Kas ma tunnen vimma või viha, kui teistel on midagi, mida minul pole? – Ei, milleks.

Mul on hea meel seda kõike ausalt tõdeda. Ma olen kontaktis iseendaga ja tean, milline on minu tegelik „mina“. Vahel püüab ego seda küll varjutada, kuid järjest enam tunnen ma tema trikitamised ära. Mina valin oma mõtted ja tunded, mitte minu ego. Ja ma olen õnnelik.

Naeratus

„Sul on kaunis naeratus,“ ütles mulle täna hommikul üks võõras mees, ootas ära mu „Aitäh!“ ja astus edasi. Harjumatu oli eesti mehe suust sellist lauset kuulda. Täna polnud ei naistepäev ega ka mu sünnipäev.

Igatahes oli päev juba hommikul täie ette läinud!

Naised armastavad lilli

Refereerides Eckhart Tolle’ t:

Taimestik oli maakera pinda katnud juba miljoneid aastaid, kui esimene lill avas oma õie päikesele. Tõenäoliselt ei püsinud ta kaua ning õied jäid edaspidigi üksikuteks ja haruldasteks, sest ümbritsevad tingimused ei soosinud veel laialdast õidepuhkemist. Nagu esimesed vara-varakevadised õied, mis oma peakesed lumevaiba alt välja pistavad.

Palju hiljem hakkasid need õrnad ja aromaatsed lilled etendama olulist osa teiste liikide teadvuse arengus. Järjest enam paelusid nad inimolendeid, mõjudes lummavalt. Inimteadvuse arenedes olid lilled ilmselt esimesed, mida inimesed kasu saamata väärtustasid. Ilma et oleksid neist oma ellujäämises kuidagi sõltunud. Ja kuna mehed tunnevad vastutust pere ellujäämise, sealhulgas toidulaua eest, kas siis siit ongi arenenud meeste ütelus: „Ärge kinkige mulle lilli, ma ei söö neid“ …

Lilled inspireerisid lugematuid kunstnikke, poeete ja müstikuid. Lillede lõhn polnud mitte ainult õrn ja inimeste jaoks meeldiv, vaid tõi hõngu ka vaimuilmast.

Lilles ilu nägemine võib kas või põgusalt avada inimolendite silmad ilule, mis on oluliseks osaks nende enda sisemisest olemusest, nende tõelisest loomusest. Ilu esmakordne äratundmine oli üks tähtsamaid sündmusi inimteadvuse arengus. Rõõmu- ja armastusetunne on selle äratundmisega sisemiselt seotud. Ilma et seda täielikult mõistaksime, hakkavad lilled meile kehastama kõige kõrgemat, kõige pühamat ja kõige vormimatut meis endis. Lilleõied, kaduvamad, õhulisemad ja õrnemad kui taimed, millest nad on võrsunud, saavad otsekui sõnumitoojateks , otsekui sillaks füüsilist kuju omava maailma ja kujus väljendamatu vahel.

Lilledel, nagu ka kristallidel, vääriskividel ja lindudel on olnud inimhingele eriline tähendus.

Enamik inimesi näeb vaid väliseid vorme, adumata sisemist olemust, nii nagu ei aduta ka enda sisemist olemust, samastudes vaid oma füüsilise ja psühholoogilise kujuga.

Mõtisklegem lillede üle ja õppigem neilt elamist …

Maraton jätkub

Suusamaraton läks sujuvalt üle töömaratoniks. Kokkulepped olid küll juba varem tehtud, kuid nüüd realiseerusid. Tasuvalt. Isegi e-hääletuse magasin maha. Täna pole ka veel välja jõudnud, kuid kodanikukohus vajab siiski täitmist. Mina ju otsustan, keda ma tahan Toompeal näha. Aega on veel kolm tundi. Jõuan.

Korrastasin oma raamatupidamist. Kui ikka järjekindlalt tabelisse ei kanna, on hiljem tunduvalt ajakulukam. Arved ja tšekid olid õnneks kõik kenasti olemas. Külmkapimeetod töötab. Täiustasin oma tabelit, et oleks ülevaatlikum. Või läheks siiski üle raamatupidamisprogrammi peale? Tõenäoliselt.

Homseks on veel hulk ülesandeid täita. Tegudele!