Reageerimisest

Kiire reageerimine on edukate inimeste üks tunnuseid. Kuid reageerimisel ja reageerimisel on vahe. Kiire otsustamine ei tähenda alati kiiret reageerimist. Edukad inimesed on lapsepõlvest saadik harjutanud orienteerumist valikuvõimaluste mitmekesisuses. Enamik inimesi seevastu ei märka valikuvõimalusi ja see ongi paljude probleemide põhjuseks.

Muidugi on hetki, kus on vaja kiiresti reageerida. Seda aitab meil teha reptiilaju, nagu krokodillil näiteks. Reptiilajul on sisse- ja väljalülitus: on toit – ei ole toitu, on oht – ei ole ohtu. Imetaja limbilisel ajul on mitmeastmeline lülitus, koer uriseb enne haukuma hakkamist. Inimese aju on juba järgmine tasand. Elu poolt pealesurutud tempo mängib valdavalt meie reptiil- ja limbilise ajuga, me oleme ses suhtes siis üsna primitiivsed. Elu provotseerib meid.

Mis siis teha? Võta tempo korraks maha, istu ja sul tulevad palju paremad mõtted ja täpsemad lahendused, sa ei reageeri üle. Vastused hakkavad sinust endast esile kerkima. Hommik on õhtust targem, teame me kõik. Jah, endasse vaadates näen hulgaliselt hetki, kus oleks tahtnud kiiresti reageerida, olen aga aja korraks maha võtnud ja seejärel mõistnud, et mu reageering oleks olnud täiesti kohatu ja vale, ma oleks teinud täiesti valesid otsuseid valede järelduste põhjal. Aeg, mis kulub endast vastuste leidmisele, lüheneb üha. Selleks on aga vaja järjekindlalt endaga tegeleda.