Kuigi minu töö seisneb põhiliselt inimestega suhtlemises, kasutan igapäevaselt väga palju arvutit. Kuni kõik toimib, ei saa nagu arugi, kuivõrd sõltuvad me tänapäeva tehnikast oleme. Mitu päeva oli meie server maas, kirjad ei liikunud. Ja kuna veateade saadetakse alles neljandal päeval, ei saanud ka meie suhtluspartnerid teada, et me pole nende sõnumeid kätte saanud. Sageli on sõnumid kiireloomulised, vajavad vastamist veel samal päeval. Ja kui sa siis ei reageeri, oled mängust väljas või rongist maas.
Istun hetkel täistunni ekspressis ja sõidan Tallinna poole. Valisin selle bussi just wifi kasutamise võimaluse pärast. Kuid minu arvuti kõlbab kasutamiseks ainult lauana või kirjutusmasinana. Aru ma ei saa, administraator ei saa, keegi ei saa – ühendust näitab (ja veel väga kiiret), Skype on, kuid netti ei lase. Kirjad ei tule sisse. Välja loomulikult ei saa ka miskit saata. Ja see pole esimene kord. Laitmatult toimib ainult kontoris kas siis sabaga (juhtmega) või wifis olles. Mispärast ma selle läpaka siis üldse kaasa vedasin! Ainult raskuseks käe otsa! Tahaks kõva häälega hundi moodi ulguda selle peale. Olin ju arvestanud, et saan teatud olulised asjad korda ajada. Ja enne reedet pole siis lootustki, kaks raisatud päeva! Võib ju küll väita, et nüüd saab mõne muu asjaga tegeleda, ka telefoni teel asju ajada. Kuid see oluline, mida tegema pidin, on ainult netipõhine! Mõnda aega saan ennast vähemalt mõtete kirjapanekuga maandada … Ja veel lohutas kolleeg, et nüüd ei vii tuul mind minema (raskus ju käe otsas)
Noored täitsid jaanuari alguses elektrooniliselt avalduse sünnitoetuse saamiseks. Raha aga ei tulnud ega tulnud. Säästudki kõik juba otsas. Hakkasid siis täna uurima ja selgus, et hoolimata elektroonilise avalduse esitamisest oli ikka vaja isiklikult sotsiaalametisse kohale ilmuda. No milleks siis e-riik, milleks siis üldse anda inimestele lootust, et asju saab ajada lihtsalt? Olen olnud ikka ID-kaardi pooldaja, püüdsin selle vajalikkuses ka teisi veenda. Ma ju näen igapäevaselt, kuivõrd lihtne on ettevõtjaportaali kaudu Äriregistriga asju ajada. Tõsi küll, ka see süsteem ei ole veel täiuslik ja ei arvesta kõikide erisustega. Kuid siiski ajaline ja rahaline kokkuhoid. Tuleb aga meeles pidada, et digiallkirja andmisel on kuulimiit!!! 10 allkirja kuus!!! Majas, kus meie ruume rendime, on õnneks ostetud praktiliselt piiramatu arv allkirju. Seeläbi saan väga paljusid aidata, osutades neile tehnilist tuge.
Üks „tehnikavidin“, mis minu elust on alates novembri lõpust (nüüdseks juba siis kaks kuud) praktiliselt kadunud, on televiisor. Ma ei saa väita, et oleksin olnud telerist sõltuvuses, kuid kui olin kodus, siis õhtuti maandusin tavaliselt paariks-kolmeks tunniks helesinise ekraani ees ja mingilt kanalilt leidsin ikka, mida vaadata-kuulata. Viimase kahe kuu jooksul olen teleri sisse lülitanud kolmel korral, neist kolmandal mängis see ainult taustaks ja saadet, mida vaadata tahtsin, tegelikult ei näinud. Nüüdseks olen juhtmegi vooluvõrgust välja tõmmanud. Uudiseid loen internetist (kui seda on) ja muu pole üldse oluline.
No comments:
Post a Comment