Cowboy Exchange

Oli see nüüd tingitud allpoolmainitud raputusest või oleks ma ka muidu selleni jõudnud, kuid detsembri keskpaigas räägiti mulle mängust nimega Cashflow. Tänaseks olen seda käinud Tartus mängimas juba viiel korral ja ootan pikisilmi järgmist mängupäeva. Täna tahan aga siiski pajatada hoopis ühest teisest ettevõtmisest, kuhu ma jõudsin tänu Cashflow klubis käimisele – nimelt Cowboy Exchange. Lühidalt öeldes on see asjade vahetamine põhimõttel, et mõlemad on tehinguga rahul. Võib ka juhtuda, et see, mida mina vajan, on kellelgi, kuid tema ei vaja seda, mis on minul. Siis tuleb mängu kolmas, neljas või kes teab veel mitmes inimene ja lõpuks võin ma saada oma unistuse. Rahal pole siin väärtust, raha pole üldse mängus. Mängus on ainult see väärtus, mis konkreetsel asjal minu jaoks on. Nii vahetasin ma täna oma vitamiinikorvi (minu enda tehtud sõstramahl, köögiviljasalat ja mustasõstra-vaarika toormoos) + helmestega kaunistatud vilditud süda, mida ma peatset sõbrapäeva silmas pidades veel täna öösel meisterdasin 1953.a. Šveitsis välja antud hõbemündi vastu. Kõik saksa keele ja saksa keelt kõnelevate maadega seonduv on mulle mu ülikoolis omandatud professiooni tõttu hingelähedane, sellest siis ka mu valik. Mündi omanikul oli tegelikult valida kolme asja vahel, ta oleks võinud ka neist kõigist loobuda, kuid mul läks õnneks. Olen ülimalt rahul. Kogu seda ettevõtmist jälgida oli ülimalt põnev. Tehti uskumatuid vahetusi. Minus tekkis hasart, mida ma ei tähelda enda puhul just väga sageli. Ajataju kadus. Kahju oli lõpetada. Kuid iga hea asi saab kord otsa …