Novembri keskpaigas käisin kahepäevasel innovaatilise mõtlemise koolitusel. Osalt oli see mulle kohustuslik, teisalt aga oli mul teema vastu ka huvi. Tundsin, et mu mõtlemine on kusagil kinni. Senised ponnistused mõtlemise stampidest lahti saada polnud vilja kandnud. Seega läksin rõõmuga vastu sellele, mis mind ees ootas. Ja ma ei pidanud pettuma.
See keeruline sõna innovatsioon, mis esmapilgul tundub olevat alles mõne aasta tagune leiutis, pole midagi muud, kui teistmoodi mõtlemine, käitumine, asjade kasutamine. Nii on enamik meist ühel või teisel eluetapil innovaatilised, tahame me seda või mitte. Jah, tõepoolest, innovatsioon ei teki iseenesest. Et mõtlen, et nüüd hakkan innovaatiliseks ja olengi. Innovatsioonilise mõtlemine või tegutsemine avaldub alles pärast raputust, nagu ütles Alex koolitusel. Ja juba mõni päev hiljem sain ma sellise raputuse osaliseks, mis pööras minu senise elu pea peale. Kui varasemat, minu senist käitumist arvestades oleksin endasse tõmbunud, ennast haletsenud, inimesi vältinud, anunud lohutust ja kaasatundmist, tahtnud olla tolmukübeke kaugel pimedas nurgas, kus keegi mind ei märka, siis nüüd, otse vastupidi lõin ma selja sirgu, särasin, liikusin inimeste keskel, rääkisin rahulikult ja naeratades oma raputusest (ja nautisin, kui keegi seda ei uskunud), võtsin ette tegevusi, mida olin ammu mõtetes kandnud, kuid milleni ma polnud tegudes jõudnud (hakkasin näiteks ise remonti tegema). Kõik see pakkus mulle suurt naudingut ja rahulolu. Õppisin tohutult väga lühikese perioodi jooksul. Sain palju uusi tuttavaid, kes mind ehk neile eneselegi teadmata edasi aitavad. Olen jõudnud uue kvaliteedini oma elus. Kiiremini, kui ma ise või keegi teine seda oleks osanud loota. Ma pole siiski veel päris kohale jõudnud, teise servani on veel pikk maa käia. Et siis taas trepist üles ronida ja vaadata elule veel kõrgemalt.
Jah, mul läheb täna hästi. Tänu selle, et lasin endas vallanduda innovatsiooni, et ma ei jäänud nukrutsema senise elu ja hirmude kammitsatesse, et avasin enda ja mõtlen kõiges positiivselt.
15.01.2010
No comments:
Post a Comment