Mary Morrissey on öelnud: “Sa blokeerid oma unistused, kui lubad oma hirmul kasvada suuremaks, kui sinu usk”.
Jaanuaris alustatud remont soikus mõneks ajaks. Tagantjärele vaadates just sellesama hirmu tõttu, mis kasvas suuremaks kui usk. Usk, et ma tulen toime. Hirm, et minust ikka pole asja, sest üks kipsplaat tuli lahti ja kõik need vahed ja üleminekud ja ääred ja mida iganes veel tundusid nii suured ja omavahel üldsegi mitte kokku sobivad. Nädala alguses aga leidsin endas meelekindlust jätkata. Praegu ootan aega, mil Bauhof lahti tehakse, et saaksin minna kolmanda poti pahtlisegu järele! See tähendab, et olen juba 5 kilo pahtlit jõudnud avadesse toppida, lihvida, pahteldada, lihvida ja jälle pahteldada. Lugematuid kordi. Ja aknapealse paneelis oleva astme kipsplaadiga täita. Ja kõik tapeedi maha kiskuda. Ja vahetpidamata koristada. Ja enne seda muidugi toa tühjaks tõsta. Kõige raskem oli vana kuvar kapi otsast alla saada. Korraks käis küll läbi pea, et kui ma sellega nüüd taburetilt alla prantsatan, ei jää kumbki meist terveks. Kuna suutsin seda mõtevälgatust tabada, suutsin selle sama kiiresti ka kohe blokeerida. Ja mõlemad oleme terved. :) Uurin, mida selle kuvariga nüüd peale hakata, sest kapi otsa tagasi ta kohe kindlasti ei lähe.
Aeg on minna pahtli järele! Sest minu usk on suurem kui minu hirm. Tulemusi on juba silmaga näha.
No comments:
Post a Comment