Vaatan oma sisemusse. Osa pilte on selged, osad hägusemad. Mingi hulk pilte on kaetud paksu kihiga, mille alt värvide ja kontuuride kättesaamiseks tuleb ikka päris palju vaeva näha. Enamik pilte on värvikirevad, kuid leidub ka erinevas tonaalsuses halle pildikesi. Kas ma oskan neid pilte lugeda? Mitte alati kohe, kuigi püüan hoolega. Mind rahustab teadmine, et see piltide lugemise oskus aina suureneb. Kui mitte täna-homme, siis mõne aja pärast kindlasti leian vastused.
Armastan raamatuid. Minu jaoks olid need pühad ja puutumatud. Minu käsi ei tõusnud kunagi, et raamatut minema visata. Ükskõik kui kapsaks see oli loetud või kas mul seda kunagi üldse vaja on läinud. Paar nädalat tagasi aga alustasin sorteerimisega. Jupikaupa, üks riiul korraga. Umbes kolmandik raamatutest ei jõudnud tagasi riiulisse. Osad neist leidsid juba uued omanikud, osad lähevad siiski ümbertöötlemisele saamaks uue väärtuse. Kaustadesse kogunenud õppematerjalidest valdava enamiku saatus oli paberikonteiner. Ainult mina tean, mis toimus ja toimub, kuivõrd kergelt või raskelt kõik see tuleb …
Vaadates sissepoole näen end pildil, mis mitte kuidagi ei sarnane praeguse reaalsusega.
No comments:
Post a Comment