Milleks?

Tean väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad sellest, mis mõtteid omale luban. Teoorias tugev ja praktikas korduvalt enda peal kogenud. Toimib väga hästi, kui tehnika selge. Siiski on hetki, kus tekib tahtmine kõigele käega lüüa. Milleks pingutada, milleks ikka edasi rühkida, mida see kõik annab, miks peaks mind üldse kunagi mäletatama? Ja ikka samas vaimus edasi. Mis ma kõige selle pagasiga peale hakkan – maine teekond lõppeb ju nagunii mingil hetkel. Maine? Miks öeldakse maine teekond? Kas ikka on veel mingi teine teekond? Väidetavalt ja. Ma ei tea. Pole kogenud. Tahan uskuda ja siis jälle mitte.

Mulle tundub, et mõistan inimesi, kes näiteks rasket haigust põdedes võitlusest loobuvad. Mille nimel võidelda? Et näha ja kogeda veel midagi … Milleks?

Tean ka väga hästi, et meeleolu ja enesetunne sõltuvad füüsilisest koormusest. Taas teoorias tugev ja praktikas kogenud. Kuid siiski enamasti viimase aasta jooksul olen läinud seda teed, et need napid 800 meetrit töökohani sõidan autoga, leides alati endale mõne vabanduse – kord on mul palju asju vaja kaasa võtta, kord vaja kuhugi edasi sõita, kord on mul kiire, kord sajab vihma või on maa lumelörtsine. Jne. jne. Täna hommikul, vaadates autot lumevaiba all leidsin, et kergem on läpakas näpu otsa võtta ja jalgsi tööle minna. Kergem? Mis sõna see siis nüüd oli? Kas ma tõesti tegutsen selle alusel, mis on kergem? Pole nagu minu moodi … On see nüüd enesekaitse? Või allaandmine? Mõtted, mis tulid mu pähe mööda värsket valget lumevaipa kõndides ja milledel ma lasin oma peas rahus olla polnud kaugeltki sellised, mis toetavad mu viimase aja eesmärke. Eesmärki olla tulemuslik. Kuid minus oli rahu. Isegi kui maine teekond peaks kohe lõppema …

Äkitselt astus ühest uksest otse minu ette üks mees. Kena soliidse välimusega, hästi riides. Peaaegu oleksime kokku põrganud. Minust käis plõks läbi. Wow! Mis see siis nüüd oli? Mida mulle sellega öelda taheti? Selle lõhnapilvega, mille sisse ma hetkeks sattusin? Nii tugevat ja meeldivat lõhnaemotsiooni polnud ma ammu kogenud, kuigi meeldivaid lõhnu keerleb pidevalt mu ümber. Ja meeldivaid inimesi. Ja meeldivaid olukordi.

Ma arvan teadvat …

Minu ees on uued väljakutsed. Mul on veel, mida õppida ja kogeda …