Parim kaitse on rünnak. Kas ikka on? Ego jaoks küll. Sest ego võtab kõike isiklikult. Esile kerkivad tunded – mulle tehakse liiga. Järgneb kaitsehoiak, siis rünnak. Kaitstakse illusiooni endast, mõttemeele loodud aseainet.
Ego ajab arvamused ja seisukohad faktidega segamini. Ego ei oska vahet teha sündmusel ja enda reaktsioonil sellele sündmusele. Ego on meister valiva taju ja moonutatud tõlgenduse alal.
Kuid tõde ei vaja kaitset. Ainult teadlikkuse abil võid näha olukorda ja inimest kui tervikut, mitte lähtuda ühest piiratud vaatenurgast.
Ebateadlikkuse vastu võitlemine muudab su enda ebateadlikuks. Ebateadlikkust ei saa kunagi võita seda rünnates. Sa tugevdad seda, mille vastu võitled ja püsima jääb see, millele vastupanu osutad.
Sõdivast mõtteviisist tulenev käitumine kas tugevdab vaenlast või võidu korral loob peagi uue, sageli veelgi hullema.
Olles Olemises pole miski elus juhtuv enam absoluutne, vaid suhtelise tähtsusega. Ära kaob olukorra absoluutne tõsidus. Ära kaob vajadus kaitseks ja sõdimiseks. Toimuvasse suhtun lugupidamisega.
0 comments:
Post a Comment