Avatud süda

Võid ju küll mõelda, et oled avatud ja puha, suudad armastada kõiki olenemata sellest, kes nad on või mida nad teinud on. Kuid kui olukord käes, alles siis saad teada, kas see ka tegelikult nii on. Eilse proovikatsumise läbisin edukalt. Jälgisin hoolega oma mõtteid ja tundeid ning naeratust. Ei, ma ei kontrollinud neid, ei tekitanud teadlikult endas head tunnet. Ma tõepoolest jälgisin nagu kõrvaltvaataja, mis minu sees toimus. Ja olen rahul ning tänulik selle muutuse eest. Veel aasta tagasi vaatasin ma sellistele inimestele kui mitte põlguse, siis pahameelega küll. Nii avatud süda kui andestamine tekitavad ütlemata hea tunde.

See hetk, millest ma räägin, oli laadal, kus oma leibu müüsin. Märkasin eemal kahte meest, kes erinesid teistest laadakülastajatest oluliselt. Nende välimus rääkis sellest, et nemad on valinud tavalisest teistsugusema elu. „Kindlasti tulevad nad ka siia,“ mõtlesin. „Tõenäoliselt on nad ka näljased ja söövad kogu mu degusteerimiseks välja pandud leiva ära. Ja potentsiaalseid ostjaid peletavad nad ka kindlasti eemale.“ Vana programm oli käivitunud, eelarvamused jõudsid hetkest ette, kuid nüüd ma oskasin juba seda vana programmi välja lülitada ja hoiduda enda üleskütmisest, olla hetkes.


Nii oligi. Ühtäkki seisid nad minu laua ees. Noorem, kes oma nägu ainult põgusalt mütsinoka alt paista lasi, paistis vaid pealt kahekümnene olevat. „Me oleme metsast,“ kostis vanem. „Kas tohib proovida?“ osutas ta mu leivataldriku poole. Ulatasin talle tiku, sest need olid taldrikul just otsa saanud. „Proua, kui te ei pahanda, ma võtan veel ühe“. Noogutasin naeratades. Nad tänasid maitsva suutäie eest ja lahkusid. Taldrik polnudki tühi. Ja ma tean, et mu süda on tõepoolest avatud.