Esimene niitmine tänavu siis tehtud. Tean, et paljudel juba ammu ja võib-olla isegi juba teist korda niidetud. Tean ka, et mida kõrgem rohi, seda raskem on niita. Ja et siis jääb rohi vaaludena ja et tuleb kokku rehitseda ja ära vedada. Muidu jääb liiga paks kiht ja kahjustab selle all olevat muru. Kuid kõigest sellest hoolimata polnud mingit tahtmist maale minna. Täna siis lõpuks leidsin endas piisavalt jõudu. Oli ka viimane aeg, sest rohi juba paiguti poolde säärde. Uskumatu! Mind motiveerisid meenunud pildid ja tunded värskelt niidetud õuest. Kütuse bensiinist ja õlist sain segatud. Trimmeri käivitamiseks piisas täiesti minu jõust. Lülitil aga võttis talveunest ärkamine aega, ei tahtnud ta kuidagi ise vajalikku asendisse tagasi minna. Pikapeale siiski lüliti alistus, kuid mulle tundub, et trimmeriga pole ikka kõik päris korras – vahepeal kõlas mootori hääl kuidagi liiga kõrgena. Või ma lihtsalt ei mäleta enam, möödunud suvel sai vähe trimmerdatud. Ja kütust kulub ka nagu rohkem, minu mäletamist mööda jagus varasemalt paagitäiest pooleteiseks tunniks. Muidugi saaks traktoriga tunduvalt ilusam. Aga see on nüüd see koht, kus ma olen veel väikene inimene ehk probleem on minu jaoks liiga suur. Pole käru, pole konksu ja ei tea, kas pärast enam saab traktorit sellesse kindlasse paika hoiule …
Täna siis kolm paagitäit ja ca kolm tundi, niitmist jagub veel umbes kolmeks päevaks, siis uuele ringile. Mhm, mingi maagiline number kolm siin :).
No comments:
Post a Comment