Läti päev

Aluksne templimägi








Eilne päev möödus Läti, täpsemalt Aluksne piirkonna vaatamisväärsustega tutvudes. Aitäh Siirile selle toreda võimaluse eest!

Erilise mulje jättis mulle loodusmuuseum nimega Keskkonna labürint. See ühele abielupaarile kuuluv eramuuseum tegutseb juba 15 aastat ja asub Vietinghoff´ide 19.saj teises pooles inglise uusgooti stiilis ehitatud lossis otse Aluksne peatänava ääres. Tänav ise on ehitatud tunduvalt hiljem, ka suur osa endisaegsest pargist jäi ette majadele. Raske on ette kujutada, et kunagi moodustas loss ja park ühtse terviku. Pargis oli küll võimalik märgata hooldatust, kuid näib, et eurorahad pole siiakanti veel eriti jõudnud. Ja põhiliselt panustatakse vist läti turistile. Siiski sai Glücki tammede juures lugeda võimalusest kuulata tutvustavat teksti oma autoraadiost, valides teatud jaama. Ka eesti keeles. Meil jäi seekord proovimata.

Tagasi loodusmuuseumi juurde. Lossi katkisest peatrepist üles ronides ja lagunevas fassaadis olevast veidi parema väljanägemisega uksest sisenedes satub külastaja lätikeelsete stendidega varustatud väikesesse ruumi, kus on näha ka mõningaid ilmetuid kivimeid. Kõrvaltoas saad osta pileti, grupi puhul on omanik hinna suhtes üsna paindlik, tavahind 1.50 latti ehk siis korrutada 22-ga. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama kõiki neid positiivselt üllatavaid momente selles pealtnäha tagasihoidlikus muuseumis. Tõeliselt valjuhäälse woooooow!, mis minu puhul pole kuigi tavaline, vallandas minus aga värvide mäng, tõeline toredus ja muinasjutulisus, mida nägime, kui kivimeid oli veidi aega valgustatud ultravioletse lambiga ja siis kõik tuled ära kustutati. Seda peab oma silmaga nägema! Vene keel toimis kõnekeelena, voldikud nii eesti, inglise kui saksa keeles.

Aluksne ja Võru kirikul on olnud sama arhitekt, see on täiesti ära tuntav, kuigi Aluksne kirik hiilgab suuremate arhitektuuriliste toredustega, mida ma pole täheldanud kusagil mujal Euroopa kirikutes. Pigem meenutas ruum mõnd lossi saali. Väikesel grupil soovitan osta pilet kõrvalasuvast piiblimuuseumist - seal saab näha esimest lätikeelset piiblit, tõlgitud sealsamas Aluksnes mõned aastad varem kui eestikeelne piibel - ja ronida kiriku torni. Mitte ainult selle vaate pärast, mis sealt avaneb, vaid ka uhke laia puidust trepi pärast.

Õhkamapanevaid vaateid, nagu näiteks Templimäelt Aluksne järvele, on veelgi. Samuti vaimustasid mind arhitektuuri poolest Gaujiena ja Zvartava mõisakompleksid, millest tagasiteel läbi põikasime.

Zeltini metsa rajati nõukogude ajal ülisalajane raketiväebaas, kus olevat olnud isegi tuumapeadega raketid. Tänaseks on hooned lagunenud, lageraie avanud vaated endistele pinnase ja puudega kaetud raketiangaaridele. Betoonplaatidest tee küll sõidetav, kuid kui pole kaasas teejuhti, ei soovita kõrvalteedele kalduda. Teed moodustavad ruudustiku, teeviitasid pole, sinna võidki ekslema jääda.

Veel torkas silma, et söötis ja hoolisemata maalappe ning talukohti oli tunduvalt rohkem kui Eestis. Arhitektuur tuntavalt teistsugune, mulle meeldib eestimaine. Maanteeäärse puhtuse osas aga on eestlastel lätlastelt õppida.