Nagu juba septembri algusest tavaks saanud, leidis ka see neljapäeva õhtu mind koolituselt. Päev oli olnud pingeline, tegevused vaheldusid ootamatult, nõudes ümberlülitamiseks omajagu energiat. Eelmine lühike öö andis end tunda. Isegi kruusitäis kohvi tuli päeval turgutamiseks appi võtta, sel aastal juba neljas. Huvitav, kas minust saab taas kohvijooja … Kõigest hoolimata oli kogu päev meeleolu ülev, olin eelnevalt üle valatud mitmete positiivsete sündmustega.
Kaidot kuulates vajusin aga üha enam norgu, see paistis minust lausa välja, Ketlyn igatahes mainis ära. Põhjus väga lihtne – äratundmine, et jagan end liiga paljude väikeste asjade vahel, mida teha tahan, kaob fookus ja profiks saamine seisab seetõttu mägede taga. Tulemused tulevad aga ainult proff olles. Et siis prioriteedid ja fookus paika püsimaks kiirteel. Lisaks nädala planeerimisele võtan ette ka päevade planeerimise nii, et kavandan teatud tegevustele teatud aja oma päevaplaanis ja hoian sellest ka kinni. Mida aga teha ootamatustega, mis tavatsevad sisse sõita? Vaatan töö käigus. Vähemalt esialgu.
Koolituse lõpus tundsin, et vajan turgutust. Võtsin rõõmuga vastu ettepaneku minna kuhugi istuma ja õhtust sööma. Maandusime kolmekesi Big Benis. Küsisin jasmiiniteed ja sain, ainult et kotikeses. Jäi ju küsimata, et kas neil puruteed ka on. Kook pidi ettekandja sõnul olema pehme, kunagi ta seda vist tõesti oli. Tegelikult siiski söödav, kuigi maitseelamus, mida ootasin, jäi saamata. See oli ju ainult MINU ootus. Jutt, mida lauas veeretasime müügi ja ettevõtluse teemal, andis tunduvalt suurema elamuse. Märkamatult oli käes südaöö, laiali minna veel ei raatsinud, hammas oli verel. Mis siis, et ööklubis käiakse teistsuguste riiete ja jalanõudega. Ainukesed piirangud, mis meid takistavad, on meie endi seatud.
Ega siis muud, kui Ahju, mis just sel õhtul Turu tänavas avati! Pattaya oma interjööri ja sisuga on ehk igaveseks Tartust kadunud, asemel on Ahi, mis lubab Tartu kuumaks kütta. Ja kuumust sel õhtul jätkus. Meie saabudes olid seitsmest saadik pidutsenud kutsetega külalised juba parajas hoos. Ja kuna ka meil oli eelsoojendus tehtud (alkohol jäi sellest kindlalt välja), läks sulandumine libedalt. Seda enam, et nägin paari tuttavat, kes mind kuumalt kallistama tõttasid. Nii armas!
Vapustava elamuse andis Peeter Jõgioja oma trummi- ja tuleshowga, abiks sama osav noormees, kelle nimi jäigi tuvastamata. Vahelduseks tuldi lavalt publiku sekka, 5-6 trummi spetsiaalsete rakmetega kõhu peal ja taskud täis trummipulki. „Ohoo, nad kavatsevad neid ikka hoolega puruks taguda“, käis mõte läbi pea. Nii rajuks siiski ei läinud, pulgad olid publikule, et saaks kaasa trummeldada. Ja suveniiriks. Põlevate trummipulkadega mängu polnud ma senini isegi mitte videos näinud. Tahaks veel ja veel … seda rütmi, mis pani iga keharaku ennast liigutama. Energia tekkimise aluseks on teadupärast liikumine …
DJ-puldist mängitav muusika oli sama hea, rütmikas ja kaasakiskuv. Tantsupõrand parajalt täidetud. Nautisin täiega oma keha, oma liigutusi, suhtlemist ja melu enda ümber. Sain korraliku energialaksu. Koduteel vaatasid esiklaasist sisse tähed ja poolkuu, mis vägagi meenutas lapsepõlveaegset sidrunimarmelaadi. Hoolimata kolmetunnisest ööunest olen täna piirdunud ainult kruusitäie rohelise teega ja tunnen ennast täiesti produktiivsena.
Mitmed tunnid hiljem: googeldasin veidi ja leidsin lehe, mis andis mitmele mu küsimusele vastuse. Pildi järgi oli Peetri kaastrummariks eile Siim. Vaata trummishowd lehel http://www.drtrumm.ee/drumshow.html
No comments:
Post a Comment