Majgrit saatis mulle lingi CV keskuse juhtimismängule, oli ise ära lahendanud. „Aa, see vana lugu talumehest, kes pidi hundi, kitse ja kapsapea üle jõe toimetama!“ – vilksatas mõte. “See ju nii lihtne!“ „Ainult et neid, keda üle vedama peab, on veidi rohkem“.
Tuhkagi. Algus läks libedalt. Parv muudkui liugles üle vee edasi-tagasi. Kusagil lõpu poole proovisin mis ma proovisin, ikka näitas errorit ehk reeglite kohaselt nii ei saanud. Siis äkitsi klappis kõik. Pagan, läksin hasarti ja kiirusele rõhudes ei jätnud meelde, kuidas. Aeg oli igatahes 4 min. ja mingi hulk sekundeid. Proovisin uuesti, ei õnnestunud enam. Ikka uuesti ja uuesti. Ei miskit.
Järgmisel päeval ehk eile ei andnud hing rahu. Võtsin uuesti ette. Ei-tea-mitmenda korra peale taas klappis, ülesanne lahendatud! Kuna ma aga keskendusin tulemusele mitte protsessile, jäid vajalikud sammud taas tähelepanuta. Algus ja lõpp said selgeks.
Olin seda ülesannet juba nii mitmeid kordi plõksinud, et arvuti ees koogutamisest väsinud selga voodis sirutades hakkasid pildid silme ees jooksma. Ei pidanudki arvutiga koos olema. Kuid lahendust see visualiseerimine siiski kahjuks ei toonud. Algus ja lõpp on teada, keskpaik ehk protsess mitte. Ega mind ei üllata see, olen ju DISC-meetodi järgi tugev C ja I, mis Kaido sõnade järgi on tegelikult üsna haruldane kombinatsioon. Analüüs ja looming käsikäes.
Ma jõuan taas lahenduseni. Kindlasti. Ainult et lähipäevadel on töö tähtsam. Võib-olla tegeleb mu alateadvus sellega edasi ja annab mulle ühel päeval ise lahenduse.
No comments:
Post a Comment